Paljud inimesed, kes tunnevad end pidevalt õnnetuna ja depressioonis, ei tea, et neil võib olla düstüümia! Austria Sen Jorj haigla spetsialist psühholoog Sinem Gül Şahin andis teavet kerge ja kroonilise depressiooni ning düstüümia kohta.
Düstüümia on kerge, püsiv depressiivne meeleolu.
Asjaolu, et see ei esine ainult teatud perioodidel, vaid kestab kaua ja jätkub salakavalal viisil, mitte raskete rünnakutega, on tegurid, mis raskendavad selle haiguse diagnoosimist. Selle tunnuse tõttu mõistetakse düstüümia sümptomeid sageli valesti kui inimese enda isiksuseomadusi.
Kuigi une-, söögiisu ja kehakaalu muutused, mida on täheldatud raske depressiooniga inimestel, ei ole düstüümilise depressiooni puhul silmatorkavad, on sellised sümptomid nagu elu mitte nautimine, huvi kadumine, küündimatus ja süütunne, liigne viha, inimestest võõrandumine, madal enesehinnang, lootusetus. ja on näha võimetust tööle keskenduda.
Lisaks depressiivsetele sümptomitele lastel võib esineda ärrituvust, mõningaid käitumishäireid ja raskusi sotsiaalsetes oskustes.
Et saaks öelda, et inimesel on düstüümiline häire, peavad need sümptomid olema täiskasvanutel esinenud 2 aastat ning lastel ja noorukitel vähemalt ühe aasta. Isegi kui esineb perioode, mil sümptomid puuduvad, ei kesta üle 2 kuu, depressiivne protsess möödub uuesti. Asjaolu, et inimesel ei ole selle kaheaastase perioodi jooksul olnud rasket depressiooni (väga selgete sümptomitega raske depressiooni tüüp), on vajalik kriteerium, et saaksime väita, et sellel inimesel on düstüümiline häire. Inimesel võib olla raske depressioon enne ja pärast, aga kui tal on kahe aasta jooksul nii raske depressioon, siis ei saa öelda, et inimesel on düstüümiline häire, keskendume teist tüüpi depressioonile. Sest nagu eespool mainisime, on düstüümia kõige olulisem eristav tunnus selle kerge, salakaval ja kauakestev.
Düstüümia jaguneb varajaseks ja hiliseks alguseks. Kui see algas enne 21. eluaastat, nimetame seda varajase algusega düstüümiaks ja kui see algas pärast 21. eluaastat, siis hilise algusega düstüümiaks. Uuringud on näidanud, et sümptomite raskusaste, kalduvus ainete tarvitamisele ja häired inimese elus on varajase algusega düstüümia korral suuremad kui hilise algusega. Lisaks on varajase algusega düstüümia perekonna ajaloos sagedamini esinenud lähisugulaste raske depressiooni esinemine.
On näha, et nii geneetilised kui ka keskkonnategurid on düstüümia tekkeks tõhusad. Nagu eespool mainitud, on düstüümia tekkeks tõhusad tegurid raske depressiooni esinemine teistes pereliikmetes, vanemate ainete tarvitamine, isiksusehäire esinemine inimesel ja traumad, mida inimene kogeb. Kuigi lastel ei ole düstüümia sugude vahel vahet, on teada, et täiskasvanutel on esinemissagedus naistel peaaegu 3 korda kõrgem kui meestel.
Düstüümia kerged ja kroonilised sümptomid panevad inimese arvama, et need on tema enda isiksuseomadused, ja viivitab spetsialisti poole pöördumisega.
Kui ei avastata, et inimesel on düstüümia ja teda ei ravita, võib haigus ise somatiseeruda. Teisisõnu, see võib nüüd avalduda füüsiliselt valu, kurnatuse või mis tahes sisemise haigusena. Üldiselt selgub düstüümia olemasolu uuringute tulemusena, kui inimene pöördub selliste kaebustega arsti poole. Või kui inimene pöördub mõne muu psühholoogilise häirega spetsialisti poole, saab ta teada, et tal on tegelikult düstüümia. Asjaolu, et düstüümiat on raske avastada ja see hävitab inimese elukvaliteeti seestpoolt, on muutnud selle üheks kõige ohtlikumaks häireks.
Düstüümia ravi ei tohiks olla ühesuunaline. Ainult teraapiatoetusest või ainult ravimite kasutamisest ei piisa ja see võib põhjustada tarbetult pikenenud taastumisperioodi või düstüümia taastekkimist tulevikus. Ideaalseim ravimeetod on sobivate ravimite võtmine psühhiaatri kontrolli all ja paralleelselt eriarsti terapeutiline tugi. Taastumisprotsessis on oluline düstüümilise häirega inimese püsivus ja kannatlikkus ravis ning ravimite õige kasutamine sobivates annustes.
Raviprotsessi käigus saadakse detailset infot inimese ja tema perekonna kohta ning uuritakse erinevaid psühholoogilisi protsesse nagu inimese probleemidega toimetulekumehhanismide tugevdamine, eneseväärikuse taastamine, obsessiivsete murede kõrvaldamine ja inimestevaheliste suhete probleemide põhjused.
Meie eesmärk on, et ravi tulemusena saaks inimene üle oma depressiivsest meeleolust, saaks elust rõõmu tunda ning seista silmitsi elu headele ja halbadele külgedele, tegeleda probleemidega oma sotsiaalsetes suhetes, luua kvaliteetseid suhteid inimestega ning keskenduda kergemini asju, mida ta peab tegema ja seadma oma elule eesmärgid.
