Menstruaalverejooksu puudumist, st menstruatsiooni puudumist nimetatakse meditsiinikeeles "amenorröaks". Menstruatsiooni puudumist vähemalt 3-6 kuud või menstruatsiooni puudumist 3 tsüklit normaalse menstruatsiooniga naisel loetakse amenorröaks. Menstruatsiooni puudumist lühemat perioodi nimetatakse "menstruatsiooni hilinemiseks" ja "menstruatsiooni hilinemiseks".
Menstruatsiooni puudumine enne puberteeti, raseduse ajal, rinnaga toitmise ajal ja pärast menopausi on normaalne ja seda nimetatakse "füsioloogiliseks amenorröaks". Kõik muud amenorröad ei ole normaalsed, see tähendab "patoloogiline amenorröa".
Menstruatsiooni puudumist noorel tüdrukul 18-aastaselt nimetatakse "primaarseks amenorröaks". Kui normaalse menstruatsiooniga naisel pole menstruatsiooni 6 kuud või kauem, nimetatakse seda "sekundaarseks amenorröaks".
Primaarne amenorröa on menstruatsiooni puudumine kuni 14. eluaastani koos kasvu või arenguga või sekundaarsete sugutunnuste puudumine või menstruatsiooni puudumine kuni 16. eluaastani, sõltumata normaalse kasvu ja arengu olemasolust koos sekundaarsete sugutunnuste tekkega, ja selle esinemissagedus varieerub vahemikus 0,1% kuni 2,5%. Primaarse amenorröa peamised põhjused on sugunäärmete puudulikkus (48,5%), emaka ja tupe kaasasündinud puudumine (16,2%) ning põhiseaduslik hilinemine (0,5%)1,2. Primaarne amenorröa võib pärineda hüpotalamusest või keskosast, hüpofüüsist, munasarjast või emakast.
Primaarse amenorröa põhjused:
- Hüpotalamuse ja hüpofüüsi patoloogiad, kasvajad
- Imperforeerimata neitsinahk (puudub ava neitsinahk)
- Emaka ja vaginaalne genees
- Turneri sündroom
- Struktuuriarengu viivitus
- galaktoseemia
- Imperforeerimata neitsinahk (puudub ava neitsinahk)
- põikisuunaline tupe vahesein (loor tupes)
- tupe, emakakaela või emaka kaasasündinud alaareng
Sekundaarse amenorröa põhjused:
- Füsioloogilised: rasedus (kõige levinum põhjus), kollaskeha tsüst, imetamine, menopaus
- Hüpotalamuse-hüpofüüsi telje supressiooni tõttu
- Amenorröa pärast rasestumisvastaste pillide võtmist
- Stress, depressioon
- Kaalulangus, äärmine nõrkus, alatoitumus
- Hüpofüüsi haigus: hüpofüüsi ablatsioon, Sheehani sündroom,
- prolaktinoom (hüperprolaktineemia, piimahormooni ületootmine)
- Kontrollimatud endokrinopaatiad: diabeet, hüpotüreoidism ja hüpertüreoidism
- Polütsüstiliste munasarjade haigus
- Keemiaravi
- kiiritusravi
- Endomeetriumi ablatsioon
- emakasiseste adhesioonide teke (Ashermani sündroom)
- Narkootikumide ravi: süsteemsed steroidid, danasool, GnRh analoogid
- Enneaegne munasarjade puudulikkus, enneaegne menopaus
- Sarkoidoos
- Hüperandrogeneemia (testosteroonitaoliste meessuguhormoonide taseme tõus)
Selleks, et naisel tekiks menstruatsioon, peavad tema keha neli sektsiooni regulaarselt töötama. Need;
Sektsioon 1 Emakas ja tupp
Sektsioon 2 Munasarjad
Sektsioon 3 Hüpofüüs
Sektsioon 4 Aju (hüpotalamus)
1. sektsiooni, nimelt emaka ja tupe, kõrvalekallete korral puudub hormoonidele reageeriv organ (emakas), on kas endomeetrium, st emaka sisemine limaskest, või isegi menstruaalverejooks. emakas ei leia see tupes esineva kõrvalekalde tõttu väljavooluteed. Mõnikord võib neitsinahk olla täielikult suletud (imforeeritud neitsinahk). Sellisel juhul ei pruugi menstruatsioon näha, sest menstruaalveri ei voola välja.
Emaka kõrvalekalded hõlmavad emaka ja tupe ülemise osa kaasasündinud arengu puudumist, hoolimata munasarjade olemasolust (Mülleri agenees).
Lisaks ei arene mõnikord geneetiliselt meessoost isenditel, kuna meessuguhormooni androgeeni suhtes on tundlikkus, meeste välissuguelundid, mis peaksid arenema testosterooni toimel, ja välissuguelundid on naiseliku välimusega (androgeenide tundlikkuse sündroom). Neil on lühike ja tömp vagiina, kuid puuduvad sisemised suguelundid.
Teine emaka kõrvalekalle on adhesioonid (Ashermani sündroom) emaka sisemisel limaskestal, mis on tekkinud eelnevatest abortidest. Sellisel juhul on menstruaalverejooks kas väga väike või mitte.
Teine sektsioon on munasarja. Munasarjas olevad munad, mida sündides on 2 miljonit, langevad puberteedieas 400 tuhandeni ja nende ammendumisega jõuab naine menopausi. Mõnikord ei pruugi munasarjad sünnipäraselt areneda või isegi kui arenevad, võivad need geneetilise häire (Turneri sündroom) tagajärjel olla kuni sünnini ammendunud. Mõnikord, kuigi munasarjades on mune, võib hüpofüüsi hormoonidele reageerida puudulikult (resistentsete munasarjade sündroom). Kõigil neil juhtudel, kuna östrogeeni ja progesterooni munasarjadest ei eritu, ei ole menstruatsioon võimalik emaka sisemise limaskesta (endomeetriumi) stimuleerimise tõttu. Mõnel juhul ei toimu ovulatsiooni (anovulatsiooni), sel juhul on östrogeeni väike kogus, kuid verejooksu ei esine, kuna progesterooni pole.
Kolmas sektsioon on ajuripats, mis asub aju all. Siit erituvad munasarju stimuleerivad hormoonid nimega FSH ja LH (gonadotropiinid). Hüpofüüsi kasvajad, mis häirivad nende sekretsiooni (näiteks hüpofüüsi adenoomid, mis põhjustavad prolaktiini hormooni liigset sekretsiooni), pärsivad FSH ja LH taset, takistades seega ovulatsiooni, takistades seega östrogeeni ja progesterooni sekretsiooni munasarjast ning menstruatsiooni ei toimu.
Neljas ja ülemine sektsioon on hüpotalamus. See on aju piirkond. Siit erituvad hüpofüüsist hormoonid, mis vabastavad FSH- ja LH-hormoone (gonadotropiini vabastavad hormoonid). Hüpotalamuse põhjustatud amenorröa põhjuste hulgas mõjutavad gonadotropiini vabastava hormooni sekretsiooni ja põhjustavad amenorröad mõned geneetilised kõrvalekalded, aga ka sellised tegurid nagu liigne treening, stress, kurbus, järsk kaalulangus ja õhuvahetus. Ülemäärasest kaalukaotusest tingitud amenorröa, mida tuntakse anorexia nervosa nime all, ja muud seisundid on üks hüpotalamusest tuleneva amenorröa põhjuseid.
Kuidas teha kindlaks menstruatsiooni nägemise puudumise põhjus, milliseid analüüse tehakse?
Eriti sekundaarse (sekundaarse) amenorröa korral tuleb esimese asjana välistada rasedus. Pärast raseduse välistamist tuleks teha hormoonanalüüse. Kilpnäärmehormoonid ja prolaktiini hormoonid on esimesed asjad, mida hormoonanalüüsides vaadata. Peale selle võivad amenorröa põhjuse väljaselgitamisel olla kasulikud ka muud hormoonid. Klassikalise lähenemise korral jäetakse FSH ja LH testimine hilisemaks, kuid selles etapis on põhjus selgunud ja patsiendilt pole vaja kaks korda verd võtta. FSH ja LH kõrge tase viitab 2. sektsiooni, nimelt munasarja kõrvalekaldele (varajane menopaus, resistentsete munasarjade sündroom, munasarjade geneetiline alaareng).
Pärast raseduse, prolaktiini hüpersekretsiooni ja kilpnäärmehaiguste välistamist hormoonanalüüsidega on teise sammuna anda patsiendile progesterooni.
Kui on progesterooniga verejooks, saame aru: kamber 1, see tähendab emakas ja tupp, on normaalne; Patsiendil on ka östrogeen, kuid kuna ovulatsiooni ei toimu, siis progesterooni ei eritu. Kui verejooksu ei ole, on kas emaka ja tupe kõrvalekalle või östrogeeni pole.
Kui progesterooniga verejooksu ei esine, manustatakse östrogeeni ja progesterooni järjestikku koos. Kui veritsus tekib östrogeeni ja progesterooniga, siis on arusaadav, et emakas ja tupp on normaalsed. Sel juhul võib hüpotalamuse tõttu tekkida abort. Seda diagnoosi toetab ka madal FSH ja LH tase veres.
Kui östrogeeni ja progesterooniga verejooksu ei esine, tuleb kahtlustada kõrvalekaldeid emakas ja/või tupes.
Diagnoos:
FSH, LH, prolaktiin, sõltuvalt olukorrast kilpnäärmehormoonid, sageli kasutatakse diagnoosimiseks ultraheliuuringuid. Ajusisese patoloogia kahtluse korral võib osutuda vajalikuks CT või MR uuring. Mõnikord võib osutuda vajalikuks jälgida emaka sisemust HSG (hüsterosalpingograafia), SIS (soolalahuse infusioonisonograafia) või hüsteroskoopia abil.
Ravi:
Sekundaarse amenorröa kõige levinum põhjus on rasedus, seega tuleks sellisel juhul esmalt rasedust uurida. Kui rasedust ei ole, määratakse ravi vastavalt põhjusele. Kui on põhjuseid, nagu alatoitumus, äärmine nõrkus, stress, depressioon, liigne treening, tuleks need seisundid kõigepealt parandada.
Kui esineb anatoomiline häire, mis on seotud selliste elunditega nagu emakas (emakas), emakakael või tupp, on ravi selle parandamiseks operatsioon.
Kui esineb kasvaja, mis põhjustab prolaktiini hormooni (piimahormooni) liigset tootmist aju hüpofüüsis, on ravi vastavalt kasvaja suurusele medikamentoosne ravi (bromokriptiini, kabergoliini, domeeni agonistide ravimid) või operatsioon. Väikesed prolaktinoomid ehk mikroadenoomid vähenevad tavaliselt ilma operatsioonita medikamentoosse ravi korral ning prolaktiini hormooni tase väheneb ja menstruatsioon normaliseerub.
Sellistel juhtudel nagu ovulatsioonihäire (anovulatsioon, polütsüstiliste munasarjade sündroom), kasutatakse ravis östrogeeni ja progesterooni sisaldavaid ravimeid, antibeebipille.
Progesteroon ja menopaus
