Kui hommikukirjanik Engin Ardıç kirjutas, et Parvus oli "Saksa agent ja relvakaupmees", siis õhtukirjanik Atılgan Bayar kirjutas, et "rahastas bolševike revolutsiooni juhti Leninit ja temast sai müürsepp".
elas Istanbulis
Suures Larousse'i entsüklopeedias kirjeldatakse Parvust kui "Vene sotsialisti ja töösturit". Tema tegelik nimi on Izrail Lazarevic Guelfand ja Alexander Helphland. Parvus on pseudonüüm, mida ta oma kirjutistes kasutab. 1867. aastal Valgevenes sündinud Parvus tutvus paguluses viibivate vene marksistidega Šveitsis, kuhu läks 1886. aastal õppima. Hiljem astus ta Saksa Sotsiaaldemokraatliku Partei koosseisu. Ta kirjutas parteiväljaannetes. Ta lõi ühenduslüli Lenini ja Saksa sotsiaaldemokraatide vahel. 1905. aastal Venemaale naasnud Parvus nägi enda asutatud väljaannete tõttu tsaarivalitsuse survet ja põgenes uuesti Saksamaale. Saksamaal sotsialistide reaktsiooni äratanud Parvus tuli esmalt Viini ja seejärel Istanbuli ning viibis siin üle 5 aasta.
Mõjutanud Unionistid
Võtnud Istanbulis ühendust Unionistidega, avaldas Parvus neile oma mõtetega muljet. Selle aja jooksul mainiti teda sellistes süüdistustes nagu "vagunikaubanduse korruptsioon" ja "relvakaubandus" ning ta sai tõsise varanduse.
Ta levitas ideed, et Osmanite impeerium peaks Saksamaa poolel sõtta minema, ja arvas, et Saksamaa võib Tsaari-Venemaa hävitada. 1915. aastal Istanbulist lahkudes kolis Parvus Stockholmi, kus ta kasvatas oma rikkust raua-terase ja söekaubandusega. Ta andis olulise panuse 1917. aasta revolutsiooni, võimaldades paguluses olnud Leninil naasta Saksamaa kaudu rongiga Venemaale. Tema taotlust pärast revolutsiooni Venemaale naasta ei võetud aga vastu. Ta suri Saksamaal 1924. aastal.
Kemal Kılıçdaroğlu: Lugesin kokku esimesed nimed, mis mulle meelde tulid
CHP Groupi aseesimees Kemal Kılıçdaroğlu küsis pärast väiteid, et Paul oli Saksa agent, Milliyet'lt: "Kas sa eksid nimekirja koostades?" vastas küsimusele. Kılıçdaroğlu ütles: "Igaüks, kes on meie ühiskonda ühel või teisel viisil mõjutanud, on osa meie kultuurist. Meeldivad need meile või mitte. Ei ole kontseptsiooni, et me nõustume nii peaministri kui ka minu mainitud nimekirjas olevate inimeste seisukohtadega,“ ütles ta. Kılıçdaroğlu ütles, et ajaloolise sügavuse protsessi raames võib loendisse lugeda tuhandeid inimesi: "Ma arvan, et ei ole õige keskenduda sündmusele ühele inimesele ja kommenteerida tema mineviku vigu ja puudusi. Ühiskonnad hindavad ja tõstavad neid esile, vaadates neid ajalooprotsessis positiivsest vaatenurgast. Näiteks ütleb üks saksa ajaloolane, et Hitler oli osa Saksamaa kultuurist. See on tõsi, Hitler on osa Saksamaa kultuurist,“ ütles ta. Kılıçdaroğlu selgitas, kuidas ta nimekirjas olevaid nimesid määras: „Kui küsiti, panin kohe kirja nimed, mis mulle pähe tulid. Parvus Efendil oli ka tema kirjutistest koostatud raamat “Türgi rahaline vangistus”, lugesin läbi. Minu meelest oluline raamat. Seal esitatud ideed mõjutasid tol ajal Türgi vasakpoolseid ja natsionaliste.
Siin on nimekiri
Kılıçdaroğlu mainis peale Parvus Efendi ka järgmisi nimesid: Yaşar Kemal, Necip Fazıl Kısakürek, Aziz Nesin, Yılmaz Güney, Mimar Sinan, Sabahattin Ali, Ziya Gökalp, Âşık Mahzuni Şerif, Kullinguist Himmet 6 sajand (Armen Dilaçar). Alevi Bektashi rahvaluuletaja), Cemil Meriç (kirjanduskriitik), İdris-i Bitlisi (kurdi poliitik ja kirjanik), Mustafa Suphi (Türgi Kommunistliku Partei esimene keskkomitee esimees).
Mansur Celik Ankara
